Luuletus kontinendist

Minu laul
Euroopale

Georges Forrestier

Vana Euroopa ei saa veel surra, söestunud armide all tulvab võimsalt ta veri, kihab läbi kanalite, arterite ja veenide, sööstab läbi jäsemete ja südame enda soonte, uhtub üle rusu ja tuha ja varemete, kuni Nogati, Visla ja Oderini, pulseerib sügaval rannaserval La Manche'i ja Atlandi.
Rooma on ta süda, Pariis teine, London, Berliin, Haag ja Madrid. Vanal Euroopal on palju südameid, on palju kroone, mis iial ei tuhmu.
Ütle Moskva ja tunne: sa oled üksi. Nimeta New York — ja oled võõrsil. Shanghai, Benares on lihtsalt seiklused, Sydney ja Rio: tervitus kaugelt.
Kuhu iganes su unelm sind ka ei ajaks, naased alati koju Ateenasse, Viini või Oslosse.
Ütle ainult Euroopa ja kuula oma südant. Tule ja jää vahel hõõgub aprilliõhk. Taevas on lähemal ja magusam maa. Kambrid on kitsad ja tundmust täis.
Tihedalt üksteise kõrval tajud haudu, tajud isasid igal sammul.
Kuula oma südant: Euroopa ei sure. Ta ei saa surra, niikaua kui sa teda armastad.

Luuletajast

Luuletaja, kes luulestas oma elu

Georges Forrestier oli luuletaja — kahes tähenduses. Ta kirjutas värsse. Ja luulestas oma elulugu.

Selle nime taga peitus saksa filoloog ja kirjastustoimetaja Karl Emerich Krämer (1918–1987). Luuletused ilmusid 1952. aastal noorte Alsace'i leegionäri väidetava postuumse teosena, kes oli Indohiina sõjas kadunud — tegelane, kelle Krämer oli täielikult välja mõelnud: kodutu kahe rahva vahel, romantiline, traagiline, kadunud. Kriitikud olid vaimustunud. Gottfried Benn kiitis „imeliselt õrnu, summutatud, melanhoolia värsse". Stefan Andres kuulutas: „Meil polnud veel oma Rimbaud'd. Forestieriga on meil ta." Raamat jõudis kaheksa trükini.

Edu toitis just fiktsioon. Traagilise seikleja värsse, kes oli džunglisse kadunud, loeti teisiti kui Lääne-Saksa kirjastustoimetaja omi. 1955. aastal sai pettus avalikuks — ja väljamõeldud elulookirjelduse eduga kadus ka raamatu edu peaaegu üleöö. Mida oli kiidetud, nimetati äkki pettuseks. Päevavalgele tuli ka Krämeri minevik veendunud natsionaalsotsialistina, mille ta oli Forrestieri leiutamisega katnud.

Küsimus jääb: kas autori elulugu muudab seda, mida me tema värssides loeme — või saab luuletus seista omaette, kord maailma lastud? „Minu laul Euroopale" on hümn sellele mandrile. Hümn, mida kiideti ja siis hüljati, sest seda ümbritsev narratiiv muutus. Tekst ise ei muutunud. Ehk piisab sellest kinni pidada.

Sellest leheküljest

Miks see lehekülg

Lõin selle lehekülje, sest see luuletus on mulle noorusest saati palju tähendanud. See tegi mulle selgeks, kui palju meil eurooplastel on ühist — ja kui mitmekesised me samal ajal oleme. See aitas mul saada veendunud eurooplaseks.

Mul pole selle leheküljega ärilisi huve. Tahan Georges Forrestieri sõnadega väljendada oma armastust meie mandri vastu — ja loodan, et kusagil mujal on inimesi, kes tunnevad sama.

Kaasautorid

Hääled, kes on seda lehekülge parandanud

Seda lehekülge kuraatoreeritakse. Saabuvaid märkusi loetakse ja seal, kus need parandavad versiooni raamistust, kõla või täpsust, lisatakse need vastavasse keeleversioonisse — kaasautori nimega, kui ta seda soovib.